Ma ei ole siin ammu käinud. Sellel ei ole konkreetset põhjust. Ma lihtsalt olen kõik enda sisse surunud nagu enamik meist. Ega ma väga ei oskagi ennast hetkel väljendada või siis väljendan ainult poole sellest mida tunnen või tahan tunda?
I guess the best of me and the worst of me lies here and some of it within me.
Vahepeal on plaan paigas mida elust tahta, mida eluga teha. Järgmisel päeval laguneb kõik koost, koos su autoga. Ha-ha. Aga elu läheb edasi. See ei peatu, see ei võta aega maha. Peab lihtsalt kohanduma ja üle olema.
Vahepeal näed, kuidas su sõbrad saavad haiget või näed ette, et kindlasti saab haiget aga ei taha rikkuda inimese rõõmu ennem seda haiget saamist. Ei taha ju tungida inimese privaat tsooni ja siis kui lõpuks saavad haiget, sa lihtsalt vihkad, et sul pole super võimeid hoida asju ära või siis üritad olla toeks.
Vahepeal saad ise väga haiget, kui üritad olla enamat, kui robot vastustega inimene teiselpool telefoni. Õnneks on aeg mind teinud tugevaks. Sündmused elus on teinud meid siukseks, nagu me oleme. Its not all bad kuigi tunnen, et tihti ei anta isegi võimalust enda kõige paremat külge näidata.
Tahaks seda võimalust. No bad day can take away a big heart.
^^
Ilusat päeva/ööd/nädalat ja palju magusat.
R.
No comments:
Post a Comment