Tunne

Tunne nagu seisaks suure seina ees millest ei jaksa üle ronida aga selja tagant tuleb pimedus ja mitte meeldiv pimedus vaid sünge, sügav, ilma ilusa lõputa pimedus.

R.

True story.

We spend our days living between sunrises and sunsets doing the things that matter to us. The more we discover about the reality we live in, the more we realise that life does not have any meaning. This meaninglessness is not here to scare but rather to set us free. In the end everything that exists will fall apart and fade away, and every moment that has ever existed will be lost. But you are here now to witness the meaningless in all it's glory. You are here to fall in love with anything or anyone you care about and you have the ability to create moments with others.

Inside a memory

Ma igatsen neid suvepäevi, kui sai lasta alla auto akna ja sisse tuli soe suvetuul. Ei olnud vaimuvaesust ega tunnet, et tahaks trampida oma pead padja sisse ja sellest läbi. Värske tuul, hämar õhtu, mis pole päris pime aga sellegipoolest on öö. Unetu aga mõnus öö.

Ootan neid aegu taas..

Juba teen playlisti ja panen kõrvale muusikat, mida sellistel momentidel peale panna taustale. Its a magical experience when it all just works.

R. 

.

Should I smile because you are my friend or cry because that's all we'll ever be?

Siis kui arvad et tead

Tere.

Ma ei ole siin ammu käinud. Sellel ei ole konkreetset põhjust. Ma lihtsalt olen kõik enda sisse surunud nagu enamik meist. Ega ma väga ei oskagi ennast hetkel väljendada või siis väljendan ainult poole sellest mida tunnen või tahan tunda?

I guess the best of me and the worst of me lies here and some of it within me.

Vahepeal on plaan paigas mida elust tahta, mida eluga teha. Järgmisel päeval laguneb kõik koost, koos su autoga. Ha-ha. Aga elu läheb edasi. See ei peatu, see ei võta aega maha. Peab lihtsalt kohanduma ja üle olema.
Vahepeal näed, kuidas su sõbrad saavad haiget või näed ette, et kindlasti saab haiget aga ei taha rikkuda inimese rõõmu ennem seda haiget saamist. Ei taha ju tungida inimese privaat tsooni ja siis kui lõpuks saavad haiget, sa lihtsalt vihkad, et sul pole super võimeid hoida asju ära või siis üritad olla toeks.
Vahepeal saad ise väga haiget, kui üritad olla enamat, kui robot vastustega inimene teiselpool telefoni. Õnneks on aeg mind teinud tugevaks. Sündmused elus on teinud meid siukseks, nagu me oleme. Its not all bad kuigi tunnen, et tihti ei anta isegi võimalust enda kõige paremat külge näidata.
Tahaks seda võimalust. No bad day can take away a big heart.

^^

Ilusat päeva/ööd/nädalat ja palju magusat.

R.

Update

Heia.

Ma isegi ei tea kust alustada. Elu virrvarr on nii keeruliseks ja samal ajal igavaks muutunud.

Sa käid tööl, sa suhtled inimestega, sa üritad olla hea ja vastutulelik -normaalne inimene. Teed sporti vahelduva eduga, teed süüa kuna koguaeg kräppi sisse ajada pole ilus ja äkki kunagi saad teha rohkem, kui endale. ( tekivad pisi unistused naisest, tütrest, pereelust ).
Kuid siiski enamus ( suht tihti ) läheb nässu.

Vahepeal tekib lootus.

Mōnikord tuleb hea moment, vaatad inimesele silma ja näed/tunned mingit clicki. Paar minutit/tundi/päeva hiljem saad aru, et see click ei vii mitte kuskile. Olgu siis takistuseks su segased tunded, välimus vōi töö. Näed hetkeks inimesega tuleviku olenemata faktoritest.

Lähed koju, otsustad palju asju mida enda juures parandada, pabistad-närvad-sisimas kurb aga välja ei näita. Klõps mis sul tekkis inimesega mingi aeg tagasi muutub arvutihiire klōpsuks tööl/kodus. Stalkid/uurid/mōtled ja veel üle, sisendad endale..all is fine. Ei! Kōik ei ole fine. Jood, mōtled..mida ma valesti teen. Reaalsus kicks in, viskad kōik endast ebameeldiva eemale, kulutad raha mida sul ei ole vōi pole tark kulutada. Sōidad autoga meeletult kilomeetreid järjest, jääd seisma, palud endalt andeks.

Mōistad, et mõnu tekitavad tegurid on ajutine lahendus kestvale probleemile, mis toob sind rohkem ja rohkem sügavamale mingisse kohta, mida sa isegi seletada ei oska.
Keeldud peost vōi oled seal kohustusest olla hea. Keeldud vahepeal kōigest, kuna kodus tekiall on ju kōige parem ja ohutum.

Mōtled, kurat..hea oleks tekiall olla kahekesi. See mōte tirib sügavamale, ise sa sellest aru ei saa.

Teed taaskord kannapöörde, eemaldad endast halba, tood ligi head vōi siis lihtsalt töötad/magad/töötad ja oled tuim kala. Kaotad usu ja isu kōikidesse unistustesse aga sisimas on endiselt hope. Hope millega hoiad ennast, vahel tervet maja ja muresid püsti. Puhkad, vähemalt üritad.

Otsustad, et nüüd on aeg ja täna ma ütlen välja mis ma arvan aga kellele. Miski sinu sees hoiab sind ikkagi tagasi. Oled vait, jälgid kōrvalt. Oled kade, kellegipeale kelle lugu sa vb ei teagi. Lugu mis ei pruugi olla nii ilus, kui see pealtnäha on.

Ikka on lootus. Mōtled, miks? Miks ma jaksan ja loodan. Kannatlikult istud vaikuses. Stressad aga mille pärast? Saad aru, et sellel polekski lōppu, kui ise punkti ei pane.

Jood vett, rahuned maha ja lahustad kōik enda sees suureks ookeaniks mille pōhja vähesed puutuvad.

R.

Life is great, dont ever forget that.

I think it's a good thing to feel feelings. Feeling depressed, feeling happy, feeling dissapointed, it makes you feel alive.
Feeling feelings feels good.

Mau.

R.