TereTahaksin vajutada lihtsalt nuppu mis kerib edasi aja suve peale. Probleemid lahenduksid ja olukord paraneks ilma, et ise peaks ennast lolliks muretsema või arutlema selle üle, miks ma nii jobu olen. Eemale tahaks ka, kuskile kaugele-eemale. Kõik on tore ja värki vahepeal aga just nimelt see vahepeal häiribki mind. Igapäev linnas näen kedagi juba kaugelt kellest on aru saada, okei..see inimene tuleb minuga rääkima ja nii ongi. Mis on kõige levinum küsimus mulle, ma ju ei erine hallist massist nii väga. Lihtne, Vene aksendiga..anna palun natuke raha või mul on vaja maardusse või tartu sõita.. kui tüüpiline. Alkoholi lõhn käib ülepea neil ka. Kohutavalt närvidele on hakkanud käima. Enamjaolt ignoreerin aga vahel nad lihtsalt ei jäta sind rahule ja jälitavad igalepoole. Käisin peaaegu terve Kristiine keskuse läbi nii, et mingi nn "bum" jälitas mind ja igal võimalikul momendil üritas jutu peale saada. See on juba piisav põhjus miks mul ei meeldi siin olla. Olen märganud vaadates palju videosid siis Eesti bum-id on palju hullemad ja ajuvabamad kui välismaal. Seal vähemalt on asi kontrolli all mingil määral ja ei häiri. Prantsusmaal käies ei häirinud absoluutselt see mis toimus. Kunagi veel mõjust see, kui ütled inimesele et jäta mind rahule, mul ei ole sulle raha anda, enam see ei aita. Asi läheb aina hullemaks.
Kool on teine põhjus miks ma ei taha siin olla. Üritan ma palju tahes, lõpuks on tulemus ikkagi selline, et 1-0 kooli kasuks. Ma failin ja olen selles igati süüdi. Mu suguvõsas on pmst kombeks ka see, et kui koolis edukas ei ole või koolis ei meeldi käia siis support on miinustes. Kohe, kui mainima hakkad kooli kohta siis on pekkis, ei ole mõtet isegi selgitada olukorda enda vaateväljast, surutakse ikkagi enda arvamus peale ja hallist massist sõltuvad "elukogemused" . Mingile maale ma saan täiesti aru kõigest millest mulle pere ringkonnas räägitakse kuna olen nii probleemi rohke laps kooli suhtes aga miks absoluutselt kõik muud asjad ei eksisteeri kui kooliga hästi ei ole? Ma olen tundide viisi mõelnud ja tühja passinud ja koolist meelega puudunud selle sama jama pärast, et olen ma hea käitumisega või halvaga ( jällegi kooli mõistes ) siis tulemus on sama. Ma ei kujuta ette kui hea ma oma hobidega juba oleks kui support ei oleks miinustes. Lihtsalt kõiksugu finantseerimine kaob, kui kooliga lood on samamoodi ja ei parane. Hobid on minu jaoks väga tähtsad. Pere seda muidugi ei märka, ilmselgelt. Siis kui ma muidugi hakkan rääkima, jõuab lõpuks jutt selleni, et ema räägib kui palju ma elus saanud olen ja kui halvas olukorras on teised inimesed võivad olla , millest ma saan igati aru aga miski ju ei too mu lapsepõlve tagasi, peaks ju viima loogilise mõtlemisega kohale küll, et põhjus miks kõik on nii ootamatu, fucked up ja veider minu kooli ja muuga on see, et mu Isa põhikooli ajal ära suri. Jobu võibolla olen tõesti oma otsustega aga mu mõistus ja elu"tarkus" ütleb, et kui mu isa ei oleks ära surnud vähki siis ma käiksin korralikumalt koolis, et impressida oma isa ja saaksin arvatavasti ka aktiivsemalt tegeleda oma hobidega kuna kaks vanemat on ikkagi parem kui üks. Finantsilises ja moraalses mõttes.
Ajan hetkel nii komplekset juttu oma jaoks, et anna või otsad , pea lõhub otsas nohust. Ma ei tohi ju kodus ennast ravida, kuna pean koolis käima. Vaadates oma teksti ütleks, et ma olen enesekeskne inimene, kes peab saama mis ta tahab aga tegelikuses ma lihtsalt soovin õnnelik olla ja vähem mõelda sellepeale mis viib tuju alla. Parim selleks on hobid, kindlasti mitte kool ja sellega kaasnev osa. Hariduse vastu pole mul midagi. Koolist toimuv möll on lihtsalt nii väsitav. Inimesed on täiesti hämmastavalt idioodid, õpetajad väsinud ja vihased ning lisaks sellele suguvõsa (kelle all mõtlen ema, venda, tädi?) häma sellest, kuidas tuleb ja kuidas ei tule teha.
Mu pea on tegelikult suhteliselt tühi hetkel juba, kõike ei saa siia ju ka kirjutada, sest kui juhtub seda lugema keegi mu sugulastest siis saan jällegist pähe. Hea, et ema arvutit kasutada ei oska, muidu saaks mu blogi lugedes shoki. Avalik info, sellepärast jätan mõned suuremad põntsud mis mõjutavad siin asjaolusid välja.
Blogi on ikkagi enda jaoks aga peab teadma ikkagi teatud piire. Internet on tegelikult kuri koht.
Peaks raamatu kirjutama kunagi ja siis mõne laulu kirjutama oma elu käikudest ja mega imelikudest juhtumitest mis on ebareaalsed juba.
Muidu olen viimaste nädalate jooksul teinud kahe sõbraga proovi ühe esinemise tarbeks. Olen ajutiselt nagu aru sain ühes bändis. Asendan trummarit dzembe mehena. Trummarit neil vist enam ei ole nagu aru sain jutu põhjal. Igatahes, mõnus on auru välja lasta seal ja muusikat teha. Kas rahulikku või mürglit, mõlemat saab. See on nagu siuke mõnus eemaldumine. 24.Veebruar on siis Hüüru veskis kontsert meil. Väike närv on sees aga kuna nad kaks on mul chillid semud siis kõik on ok :)
See on praktiliselt ainuke asi mis mind viimasel ajal maha rahustab ja hea tunde sisse tekitab sest SUVE ju pole ja lumelauda ka sõita ei saa kuna lauda pole mul praegu. Uisku sõidaks, kasvõi sisepargis aga raha pole, et seal käia.
Nii, et natuke on head ka. 5-95 suhe on mul praegu. 5% head ja 95% halba. Läheb hästi, läheb..hästi.........
Olge tublid ja ärge siis freak outige selle posti peale ja head und.
Peace..
Viis asja millest hetkel unistan:
1. Sony E-seeria mp3st ja headest in-ear klappidest.
2. Paremast arvutist
3. Millegipärast tahaks Mongoose mtb ratast
4. Lubadest ja vanast ragisevast autost
5. Millau silla kõrval ööbimisest telgis suvel.
