Heia.
Ma isegi ei tea kust alustada. Elu virrvarr on nii keeruliseks ja samal ajal igavaks muutunud.
Sa käid tööl, sa suhtled inimestega, sa üritad olla hea ja vastutulelik -normaalne inimene. Teed sporti vahelduva eduga, teed süüa kuna koguaeg kräppi sisse ajada pole ilus ja äkki kunagi saad teha rohkem, kui endale. ( tekivad pisi unistused naisest, tütrest, pereelust ).
Kuid siiski enamus ( suht tihti ) läheb nässu.
Vahepeal tekib lootus.
Mōnikord tuleb hea moment, vaatad inimesele silma ja näed/tunned mingit clicki. Paar minutit/tundi/päeva hiljem saad aru, et see click ei vii mitte kuskile. Olgu siis takistuseks su segased tunded, välimus vōi töö. Näed hetkeks inimesega tuleviku olenemata faktoritest.
Lähed koju, otsustad palju asju mida enda juures parandada, pabistad-närvad-sisimas kurb aga välja ei näita. Klõps mis sul tekkis inimesega mingi aeg tagasi muutub arvutihiire klōpsuks tööl/kodus. Stalkid/uurid/mōtled ja veel üle, sisendad endale..all is fine. Ei! Kōik ei ole fine. Jood, mōtled..mida ma valesti teen. Reaalsus kicks in, viskad kōik endast ebameeldiva eemale, kulutad raha mida sul ei ole vōi pole tark kulutada. Sōidad autoga meeletult kilomeetreid järjest, jääd seisma, palud endalt andeks.
Mōistad, et mõnu tekitavad tegurid on ajutine lahendus kestvale probleemile, mis toob sind rohkem ja rohkem sügavamale mingisse kohta, mida sa isegi seletada ei oska.
Keeldud peost vōi oled seal kohustusest olla hea. Keeldud vahepeal kōigest, kuna kodus tekiall on ju kōige parem ja ohutum.
Mōtled, kurat..hea oleks tekiall olla kahekesi. See mōte tirib sügavamale, ise sa sellest aru ei saa.
Teed taaskord kannapöörde, eemaldad endast halba, tood ligi head vōi siis lihtsalt töötad/magad/töötad ja oled tuim kala. Kaotad usu ja isu kōikidesse unistustesse aga sisimas on endiselt hope. Hope millega hoiad ennast, vahel tervet maja ja muresid püsti. Puhkad, vähemalt üritad.
Otsustad, et nüüd on aeg ja täna ma ütlen välja mis ma arvan aga kellele. Miski sinu sees hoiab sind ikkagi tagasi. Oled vait, jälgid kōrvalt. Oled kade, kellegipeale kelle lugu sa vb ei teagi. Lugu mis ei pruugi olla nii ilus, kui see pealtnäha on.
Ikka on lootus. Mōtled, miks? Miks ma jaksan ja loodan. Kannatlikult istud vaikuses. Stressad aga mille pärast? Saad aru, et sellel polekski lōppu, kui ise punkti ei pane.
Jood vett, rahuned maha ja lahustad kōik enda sees suureks ookeaniks mille pōhja vähesed puutuvad.
R.
