Ma olen haige ja laisk. Mõtlen pidevalt, et võiks tegutseda aga miks ma seda ei tee.. ei tea. Kirikus ja igalpool mujal ma olen olemas aga kohe kui asi puutub kooli, saadan ma kõik metsa ja ei taha nähagi seda. Imelik, ma ei saa ise ka aru miks mulle kool kohe nii väga ei istu, et sealt poppi panen ja vahest ka lihtsalt ennast "haigeks" teen. Hetkel ma olen küll päriselt haige aga mul on palju mõtlemis aega siin ja mõtlen, et miks ma ei tegutse, miks küll. Sellele on muidugi sada põhjust. Tüdrukud ja kõik muu mis käib selle pubeka elu juurde. Vahest on siuke tunne, et jamh.. nagu meil kõigil Fuck it, Im leaving aga reaalsus on ju see, et sellest ei ole kasu. Võibolla saad paar päeva rahu aga kokkuvõttes teeb see ikka rohkem kahju, kui kasu kuigi ma vahel leian ka sellisest asjast hea poole. Ma ei tea isegi hetkel miks ma seda siia kirjutan, võibolla äkki lihtsalt keegi loeb ja saab aru, et elu ongi nõme ja olenematta sellest kui palju selles head on, ei suuda kõik hakkama saada. Tundub, et mina olengi see kes ei saa hakkama. Olen sõbraga arutanud seda, et KUI oleks raha siis oi-oi ja mida kõike veel suudaks korda saata ( häid asju mitte halbu ) aga probleem ongi selles, et seda krõbisevat nõmedat asja ei ole jalaga segada ja see keerab palju asju untsu. Kõik tundub korras kuid tegelikult on nii, et "my ship is sinking".
Ma ei suuda varsti enam leida halvas maailmas head, punkt.
Kesiganes seda loeb, ära võta mind enda eeskujuks. Ole sina tubli, ok?
Ps. Hilised õnnesoovid sünnipäeva puhul Kaisale ( Kassu ) kes on äärmiselt tore tüdruk !
