Mul keha ei ole kuid hommikul tõuseb mu vari, ta tumedad sõrmed kobavad ust, ta puhtaks küürib rohukastene vari, kuid valgeks vari ei saa - ta ikka on tohutu must.
See on ühest laulust.
Otsin inspiratsiooni, motivatsiooni taaskord ja tihti saan seda siit, kui kirjutan iseendale kirjutisi? või näitan välja oma olematut olemust. Ootan liiga palju, hakkan mõistma. See siin aitab, kirjutamine. Oleks mul nii palju viitsimist seda teha paberile, ma teeksin.
Siis pika peale kaob kastese hommik udu, ja piidleb mu varju päikese põletav pilk, nüüd närbub mu vari kui taim kellel veest puudu, ja vaevleb kui lootsikus siputav silk.
Kurb. Ma olen kurb. Imelik on. Raske on, vastata küsimusele miks. Feeling it all. Lähen jooksma, et seda alla suruda kuigi on ajad, kui ka võib kurb olla. Ükskakskolm.
Alustaks sellega, et avastasin enda jaoks ühe hea bändi mis aitas jälle ühe õhtu ööga kohtuma saata. Bändi nimi on Whitey või on see ühe artisti nimi lihtsalt ja olen kuulanud läbi hetkel üks ja pool plaadi täit muusikat. Pole siiamaani veel kinni seda klõpsanud. Ei ole üksluine muusika, head sõnad ja taust mis just mulle antud juhul meeldib väga. Kopp ees juba raadiomuusikast mida kuuleb tänaval, autos, kaubanduskeskuses, igalpool. Üritan seda kõigega vältida. Telekast loobusin juba aasta tagasi aga üritan ka muust lahti lasta. Kahemõtteline lause hehe.
Vaatasin veidi ringi endasees ja vaatasin niisama ka igalepoole, diivani alla ka. Otsin inspiratsiooni ja motivatsiooni, et jätkata seda kräppi. Kasvan ja kasvan, kohale ei jõua, vanus kukub ja kukub ning ikka aru ma ei saa. Räägin inimeste käitumisest, kahepalgelisusest ja ma ei väida et oleksin kellestki nüüd parem või puhtam või vähem kahepalgelisem kuid lihtsalt ei kuku see käbi õigesse kohta. Võibolla vaatan ise vale nurga alt, üritan igatepidi aru saada, oled see hea sõber või toetav kaaslane, vahetpole. Vastu ei küsi muud midagi kui sama aga 90% juhtudest ei tule seda positiivset feedbacki, pigem hiljem kahtesed, et üldse sõbralik olid.
Perega ma ei taha enam midagi arutada, nende vaatenurgad on teised ning arusaamad puht praktilised ning minu silmis vahepeal täiesti.. uskumatud. Fuck that route.
Viimaste nädalate jooksul olen ka paar tundi kuulanud mõne youtube kõneleja juttu ja arusaama teatud asjadest, elust, igatsorti headest või halbadest asjadest ja kuidas, millal, miks. Osad räägivad ühte auku, osad minu meelest natuke liiga rahajanuselt aga see selleks.
Who cares about money? - I say. Money does make you happy for a SHORT period of time. Omalnahal kogetud asi ma usun ka sul.
Üleskeeratav mehikene plaadicoveril paneb mind mõtlema selle peale kui tuimalt me oma elu tegelikult elame. Nagu robotid. Käime koolis, peale seda käime tööl, siis käime nädalavahetus aega veetmas, vahel ka õhtuti pärast tööd, kooli. Oleks see nii paar nädalat, kuud aga see jätkub 10aastat,20aastat,30aastat. Loogiline elukäik kuid igav. Üleskeeratult tõuseme püsti voodist, venime vannituppa, peseme hambad, viskame vett näkku, venime välja, venime rongi-bussi-auto peale, venime kohta kus olla ei taha ja siis veel kiidame seda, kui keegi küsib sest ei saa ju olla halb, paha, igav, nõme kuna kui nii ütled, oled automaatselt inimene kes vingub oma (igava) elu pärast ning on laisk.
Üks üleskeeratav mehikene siia lõppu ka, aitab tänaseks. Kell on 2.15 ( ma ärkan alles oma peas, jea )
Ilusathommikutööhundid.
R.
Saturday, September 1, 2012
Jou.
Miks mulle meeldib ülekõige öösel ringi liikuda ja pildistada ja olla ning mitte magada. Ööhunt või misiganes aga lihtsalt meeldib, naudin seda. Statiiv on ka hea sõber öösiti, see selleks. On Pühapäev põhimõtteliselt ja ma ikka ei tea mida ma teen ja otsustan ja mõtlen. Vahepeal ei saa midagi aru, päris koleda lõpuga mõtemaailm. Igapäev mõtlen üle ka veel.
