Antud olukord paneb või õigemini surub mõtlema õnne puudumise üle. Ma olen tänulik, et mul on käed, jalad alles. Näen ja kuulen, kuid ikkagi mõtlen sellest kuidas saavad asjad minna nii tihti, nii kergelt ja nii ootamatult pahupidi.
Kaks aastat kestnud jama, et saada üks asi korda sai esialgu õnneliku lõpu kuid traagilise punkti. Suve ja vihma palun, mul on siiber et mul ei vea. Ma ei mäleta varsti enam mitu korda ma olen failinud suuremal skaalal kui "oi mul läks midagi katki".
Wishing to live in another time, universe is not helping. Every second.
Sellegipoolest. Never give up!
R.
Life is having a blast with me.
No comments:
Post a Comment