Got no brakes, missle down the city just for something, maybe I get something for nothing.
Huvitav miks ma nii masendavat teksti viimasel ajal kirjutan, tegelikult ju tahaks inspireerida inimest keda ei saa inspireerida või anda armastust inimesele kes seda vajab vahetpole, et tunne on siuke et armastus on minus otsa saanud. Pole ammu kuud näinud, lahe vana. Pole saanud öösel üleval olla, ilmad ka natukene rasked olnud. Oleks sõnu mida anda, tekkis siuke juhus kus tahtsin inimesega meeletult rääkida aga ei suutnud ühtegi sõna talle öelda ja ta ei saanudki teada, et ma temaga rääkida nii väga tahtsin just tol hetkel. Usun, et ei ole ainuke sellise murega kus sõnad otsa saavad. Ilma suuta kriipsujuku tahaks suurelt joonistada kuskile ja kirjutada kõrvale no words for this.
Juba hakkasingi tumedamat teksti kirjutama ! Stopp !
Shokolaaditükk karamelli maal, tore, ilus, puhas, mahe, mõnus, uus, huvitav. Oot, ma kirjeldan nagu Twix-i. Fail. Hmm. Oeh.
Maagiline ja võluv ning kaunis. Kirjeldasin muusikat, alati olemas. Mitu korda ma seda maininud olen? 125?
Võimalik, et tean vastust kuidas saada sellest tumedast-valusast ajahetkest lahti enda sees. Ma pean rohkem seiklema ja tegema ootamatusi ! Stuff like that makes you happy, you know.
War inside of me.
Tsau !
R.
No comments:
Post a Comment