Mul on raske hinnata inimesi nii nagu nad on, kui ma inimest tundma õppinud ei ole. Tekib tunne kus edasi minna on raske, üritan otsida ja leida see punkt kasvõi millest kinni hakata kuid ka selle otsimine on pea võimatu. Kohe kui väsimus taandub, hakkab tööle mõttemasin. Arutlemine, töötlemine, närveerimine, asjade ilusaks või koledaks värvimine, enda olekust läbi närimine. Eneseväljendusega ebaõnnestumine.
Tegelikult on ilus päev ja peaks sellest rõõmu tundma, vähem lootma ja rohkem tegutsema. Rohkem vaatama enda ümber ringi.
R.
No comments:
Post a Comment