Mõtlen, ei mõtle.

Vahel mõtlen, et kas elu on elamist väärt, vahel mõtlen kas elust asja saab.
Vahel mõtlen kus on mu koht, vahel mõtlen kust jookseb piir.
Vahel mõtlen miks olen siin, vahel mõtlen mida teen sinuta, kas see on piir?
Vahel mõtlen kellega veeta aega, vahel unistan asjadest ja kuhu need asjad kõik panna.


Igatahes, vahel mõtlen.

Pärast mõnda laulu, tuju kohe läheb paremaks..
Pärast mõnda videot, sisimuses põleb energiakiir.
Pärast mõnda naeratust, miski ei saa minna halvemaks.
Pärast mõnda tunnet, mind keegi peatada saa.

Õnn peitub lihtsades asjades või õnn peitubki lihtsalt asjades?
Aru ma vahel sellest ei saa, kaalun ühte ja kaalun teist, tulemus on ikka üks ja see sama.
Roostes radiaator mu toas ei mõista mu keelt, räägiks kui iseendaga vaatab kass toanurgast,
kordan lauset "ära nüüd ennast käest lase" kuid sisimas tean, et nii juhtub.
Miks? - ei oska öelda ka parim inimene kes mind tunneb ja teda ma veel ei ole kohanud.

Maybe its just a day.. or a month... or a year.. until I can understand what is actually going on.
Maybe there is a way, do feel that something what will make me feel relaxed and not so pulled into..depth of blackness or foolishness.
Until then its music,music and more music until the sun goes down and wakes up again next to my doorstep in this depressing world that actually is not that bad as I see sometimes.

The end.

Piisab ühest unustamatust nädalast, et täita mind kaheks kuuks. Kuid neid nädalaid on raske leida ja selleks on vaja palju kordaminemist.

Igatsen igatsematut ja paranormaalseid asju mis ei eksisteeri. Väljaspool aega, atmosfääri ja universumi.