Monday, January 10, 2011

Hetketundesegadused


(hoiatus, see on vingumise postitus väsimusest ja kõigest halvast )

Kas teil on ka vahel nii, et oled ennast nii ära pumbanud seest, et ei jaksa enam midagi enda või teiste heaks teha, kasvõi lihtsamaid asju.
Hetk tagasi tulin koolist, olles viis minutit täielikuses vaikuses oma toas diivani peal, tuli esimene mõte. Mõte midagi teha, täiesti tuimalt lülitasin käima arvuti sest see oli kõige lähedamal.
Praegu olen jõudnud siiamaani, et vaikselt käib Deftones-i rahulikum laul ja peas valitseb tühjus. Oskan ainult öelda, et oli elu üks kurnavamaid päevi, nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes. Hommik algas ilma mõteteta, kooli minnes pärast kahte tundi kehkat hakkas tõeline aju väntsutamine. Kokku tegin neli kontrolltööd või arvestuslikku hinnet ( midaiganes ) ja pärast seda jama pidin oma puudumiste ja hinnete pärast aru andma oma õppekorpuse juhatajale, kes ei olnud millegagi rahul.
Olles seal täiesti segaduses ja teadmatuses, öeldes vaid väiksemaid lauseid nagu: "jah, ma saan aru oma probleemidest" või "okei, üritan".

It just drives me crazy, it drives me wild

Pärast seda nägin õnneks sõpra Ken-i kes käib ka samas koolis kus mina, sain tema autoga koju, suured tänud talle sest sealt tulles olin omadega nii läbi kui läbi. Ma ei tea kas oleksin koju jõudnudki ilma temata normaalsel ajal. Aitäh.

Üks osa minust tahaks hetkel kõigele ei öelda ja kõik saata väga pekki, kõigest loobuda ja oma teed minna. Kuid see teine osa hoiab mind veel kinni selles jamas mis lõpuks võibolla annab mulle midagi head kasulikku.
Kolmas osa minust tahaks praegu lihtsalt rahulikult ära haihtuda siit. Surra nagu me siin seda nimetame. Ma tunnen, et ei ole loodud selle ümbritseva jaoks siin - nagu teiselt planeedilt.
Võimalik, et asi on selles et olen kohutavalt väsinud aga magada ka ei taha kuna homme on vaja järelvastamisse jõuda ja kui ma juba magama läheksin siis magaksin hommikuni ja siis oleks jälle jama.


Elu on kurnav, halb, kohutav, väsitav, imelik ja igapäevaga aina veidramaks muutuv asi. Siin on küll praegu elu miinused kuna täna-praegu-siin ma ei tunneta neid plusse.

Ainuke asi mida oskan öelda lõpetuseks praegu on see, et ma olen failrainbow kes ei jõuagi pärale.

:(

..

Sorry sõbrad, et ma nii vinguv ja tüütu vahel olen. Palun vabandust, ma ei oska end muuta, lihtsalt ei oska.

Later...

No comments:

Post a Comment