Mul keha ei ole kuid hommikul tõuseb mu vari,
ta tumedad sõrmed kobavad ust,
ta puhtaks küürib rohukastene vari,
kuid valgeks vari ei saa - ta ikka on tohutu must.
See on ühest laulust.
Otsin inspiratsiooni, motivatsiooni taaskord ja tihti saan seda siit, kui kirjutan iseendale kirjutisi? või näitan välja oma olematut olemust. Ootan liiga palju, hakkan mõistma. See siin aitab, kirjutamine. Oleks mul nii palju viitsimist seda teha paberile, ma teeksin.
Siis pika peale kaob kastese hommik udu,
ja piidleb mu varju päikese põletav pilk,
nüüd närbub mu vari kui taim kellel veest puudu,
ja vaevleb kui lootsikus siputav silk.
Peace !
R.
No comments:
Post a Comment