Õhtust.
Mõtlen sõpradest, tuttavatest, inimestest, noortest, vanadest, headest, halbadest. Mõtlen sellest miks ainult mõeldakse endale. Mõtlen sellest miks noored ei mõista vanu ja vanad ei mõista noori. Erinevad generatsioonid, mis meil on ühist ja mida meil pole. Mõtlen mis on üldse hea ja mis on halb. Inspiratsiooni ja kire puudus. Enesekindluse ja õnne kadumine. Kes me oleme? Mida me naudime? Miks me raiskame?
You got that Jesus on your chain while you do nothing but party.
Ükskord. Ükskord teeme nii. Ükskord oleme seal. Kuigi tegelikult ei ole. Tegelikult me lihtsalt unistame. Vähe teeme teoks, palju valmistame end ette peoks. Selle asemel, et elu armsatada kirume oma sõpru, pere ja täiesti tähtsusetuid olukordi.
Kuritarvitame usaldust, üritame puudutada käega taevast, unistame kruiisivast laevast. Sööme, et peletada masendust, joome et tunda end tahetuna, teeme sporti et tõsta enesetunnet või viia mõistus nulli, tühjusesse.
Ajutine
Pidevalt luban endale, et lõpetan unistamise kuid tegelikult seda peatada ei saa. Unistaja, romantik, nimeta mind kelleks tahad. See ma olen. Kruiisin peas ringi muusika abil. Süda tuimeneb, tundub et saan üle asjadest millest olen unistanud ja tundub nagu kõik kuumeneb.
Imestan asjade üle mida tean ette. Üritan muutuda, kui tegelikult olen ikka see sama mina. See sama möla.
Aeg minna, panna punkt.
Peace
No comments:
Post a Comment