Hmm.. mm.. magusmõttesopp..
Tahaks oma seitsme asjaga minna kuskile ja lihtsalt seal kuskil trippida. Omaette või kellegagi kellega on mugav.
Mugavus inimeste juures on tähtis. Nii palju on inimesi, kellel muidu pole viga midagi aga lihtsalt ma ei tunne ennast nende seas mugavalt, tekivad momendid kus ma lihtsalt ei samastu nendega või nende vaadetega või lihtsalt tekib blokk.
Blokk tulenevalt kas faktist, et ta on su töökaaslane, endine koolikaaslane või tekib blokk ja sähvatus, et äkki ta teab liiga palju ja see tekitab ka ebamugavust, kui inimene teab liiga palju sinust juba. Midagi peab endale ka jääma, arvan.
Mulle meeldivad sillad, lihtsalt meeldivad, fun fact.
Nii.. seega on vaja inimest enda kõrvale, kellega on mugav. Olukord või koht ei oma tähtsust. Välimus või iseloom ei oma ka nii tähtsust, tähtis on tunne, mugavustsoon. Mõnus tsoon, roheline tsoon. Tsoon, kus sa lihtsalt võid olla inimese kõrval, tema isiklikus/mugavus tsoonis ja teil on mõlemal hea. Lihtsalt hea. Ei midagi erilist, ei midagi veidrat, lihtsalt hea.
Mugavus on tore asi.
Kell on 6 hommikul. Ebavajalik info.
Ma ei salli seda, kui mind tiritakse mu mugavustsoonist välja ja praktiliselt kägistatakse ära piltlikult mõeldes. Strange strangle.
Doprah on lahe artist.
R.
