Mõtlesin pikalt ajastuse peale. *teeb dr.pepperi purgi lahti* Põhiliselt mõtlesin sellepeale, et kas tasub üldse kedagi üritada enda poole meelitada, kui see "õig
e" tuleb ise sinu poole tahest tahtmatta ning ajaga. Kannatust on vaja mul veel palju õppida. Võibolla on see aeg 10 aasta pärast, võibolla on see kolme päeva pärast kuskil täiesti suvalises kohas. Kindel on see, et seda ma ette ei oska ennustada. Võin ainult loota, oletada ja unistada kuid tavaliselt tabab see moment just siis sind kui sa seda kõige vähem ootad. Kõige ebamugavamal momendil näiteks?.. ja siis lased momendi käest. Juhtub ka nii.
Fakt on see, et kõige toredamad tunduvad inimesed siis kui sa neid pole tundma õppinud veel aga algust tahaks küll teha sellegipoolest. Mõistlik suhtumine hoiab mind hetkel tagasi, see moment kui peas käib klõps ja olen üleväsinud võin igasugu asju küsida ja teha. See on võrdlemisi probleem.
Huvitav, olen kaks albumit salvestanud nüüd oma uuest kaamerast
arvutisse ja mõlemas on pilt mida ma ei mäleta, et oleksin teinud. Pilt on trepist mis läheb üles. Erinevad kohad täiesti aga sarnasus märgatav. Võibolla tahan paraneda ja minna üles kuid ei suuda? Ei tea.
Talvelaager on läbi, olen kooli maailmas tagasi. Väga ootan kevadet ja seda kui suur sula on tulnud ja on läbi. Moment kui saab minna klappid kõrvas õue vara hommikul kella 7 ajal ja päike tõuseb ning ainukesed mõtted mis sul on, ei puuduta isegi kedagi vaid need on mu "movieworld" ideed ja arusaamad asjadest. Miss that. T-särgiga välja, nautida seda kui tänavad on tühjad ja kuivad. Nautida seda pilvede mängu selge taeva taustal.
See võib kõlada veidikene hullumeelselt kuid viimasel ajal on mul periood kus mul on tunne ja arusaam, et kõik mu ümber on siuke väär ning mitte reaalne. Olenematta kas olukord on hea või halb. Elan oma suures väljamõeldud universumis mis igapäev täieneb. Kuigi ma pole mingit mudelit kokku pannud oma peas on see ikkagi seal. See on see mull. See ümmargune-kandiline-sakiline mull. Vigane ja valusaanud kuid endiselt seal - mull.
Ma arvan kõige reaalsem tunne tekib mul siis kui saan kuulata head muusikat täpselt selles kohas, sellel hullumeelsel ajal mis mu peas on. Näiteks nagu kell 3 öösel pirital mere ääres seista puu kõrval. Talvel päris külm aga muidu mulle meeldib nii öelda uneajal olla kohas kus keegi mind ei ootaks olevat. Ükspäev ma mõtlesin, et jätan kõik oma tulumaksurahad ja taskuraha alles ning täiesti kellegile ütlematta põrutan euroopa teisse otsa lennukiga. Seljakotis vaid kõrvaklapid, läpakas, tahe olla eemal ning uisud oleks ka kodus kaasa krabanud. Oleksin olnud kuskil nädal aega, idee oli siuke. Täiesti organiseerimatta reis kohta kus pole kunagi käinud või unistanud isegi sellest kohast. Midagi täiesti uut. Earth is cool, you just need to find your place.
Take me away from here. ( ei ole kurb mõte )
Astusin Ülemiste keskuse matkapoest läbi täiesti lampi ja seal pisut aega ringi vaadates tekkis siuke rahu ja matka ideed. Kahju, et eestis pole mägesid ja siukseid väga suur lagedaid alasid üksikute metsa tukkadega või grand canyon sarnast maastikku. Väljusin ma sealt poest tegelikult ka ühe pisikese Victorinox swissarmy knife classic mutlitool noaga mida olen alati tahtnud. Pisikene punane taskunuga kus on igast vidinad küljes, hädavajalik asi vahel ja ta on nii väike, et saab võtmehoidjana kasutada. Pisike aga terav ning isegi need üli väikesed käärid lõikasid paksu plastikust pakendit laht aga noh oli ka oodata ühelt parimalt taskunugade firmalt üldse.Googelda swiss army knife. Ma ei ole mõrvar ega pole ka siukseid plaane selle noaga. Matka-everyday use teema pigem.
Korralikku head telki tahaks ning üleüldse sooviksin sinna poodi siseneda suurte summadega. Aitab sellest jutust.