Jou.
Ma ei oskagi öelda miks ma praegu siin kirjutan mitte ei maga. Nimelt tulin just Siiri sünnalt ( PALJU ÕNNE ), tulin natuke varem ära sealt ka kui teised kuna olen ja olin ka seal über unine. Ma jään kohe siin magama. Üks laul hoiab mind üles. Pealkirja järgi vb saad aru, Renet kuulas seda autos ja ma kaifisin seda väga ! Mulle meeldib homiedega head laulu kuulata. Muidu, Miks ma siin olen?
Mul hakkas kripeldama see asi, et alati ma luban endale et olen korralik ja õpin see aasta hästi jne aga kunagi ma seda lubadust ei täida. Sama kardan ka tuleva aastaga. Isegi kui kõik aitaks ja oleks toeks on alati selline tunne, et ma keeran ise kõik tuksi ja täiega kohe. Ma ei imesta üldse, kui mõni sõber peaks ütlema mulle, et sa oled reaalselt loll inimene, ma ei taha sinuga tegemist enam teha vms..
Igatahes, bass tekitab mul siin külmavärinaid ja sisimas ma laulan kaasa laulule mis hetkel südamesse läks. Vahepeal vaadakse kahtlaselt, et mis sul nüüd hakkas. Näiteks kui ma lampi halvast tujust välja tulen ja hüperaktiivselt käitun või just vastupidi. Olen heas tujus ja siis olen mega kurb ja kas väga närvis või kohe-kohe närvi minemas. See kõik on tänu mu mõtetele. Ma mõtlen palju, liiga palju ja ma ei teagi kas see on hea või halb aga selline ma olen juba !
Jälle see mina,mina,mina.. ise mõtlen koguaeg mida teised mõtlevad jne.. ja siis räägin endast, hale. Egoistlik Rauno, seda veel vaja..
Rääkides uisust, miks ma koguaeg sellest jauran? ja miks ma nii tihti sõidan ja enamjaolt saadaval ei ole. Põhjus on lihtne. Ma armastan seda fakking sporti noh. Armastan seda tunnet, et sa lihtsalt viskad kõik peast eemale.. kõik mis üldse tülitab. Kõik mured, tülid, mõtted, kool, elu, sõbrad, jumal, kõik.. kõik viskad eemale korraks ja sööstad lihtsalt lendu. Tuleb kohe meelde eilne päev kui kottpimedas Saue rongi jaama perrooni pealt üle sõitsin ja seljakott seljas mõtlesin, et juhtub mis juhtub.. Mina lähen ! Võtsin hoo nii suureks kui jõudsin selle ajaga ja hüppasin, esialgu oli adrenaliin nii suur, et ei saanudki aru, et ära maandusin selle. Kõrgus ja kaugus oli suht väike ( 5 trepiastet ja kuskil 3 meetrit lendu ) aga just kiirus ja see eneseületus, et pimedus ( 2-3 ajal öösel ) ja.. mis siis kui seal on kivid või misiganes. Lihtsalt see, et astud selle sammu, ületad ennast. See ongi see mis mulle kogu selle asja juures meeldib. Teed midagi mida ei usu, et teeksid. Muidugi kaasneb ka vahel või tihti failimine aga pekki.. see on seda väärt. See on seda 100 kordselt lihtsalt väärt. See on ainuke aeg kui ma tunnen, et ma freakin ELAN mitte lihtsalt ei eksisteeri siin maailmas mis on täis kurjust.
Need sekundid või sajadikud kus ma tunnen ennast elavana, see on midagi mida ei anna lihtsalt tegelikult seletada. Ükskõik kui palju üritad. Alguses on kõik igav ja nõme ja miks ma pean nii veriseks kukkuma ja miks,miks,miks nii ja nii juhtub. Kuid mingi hetk tuleb see madness sisse ja siis sa teed asju juba vastavalt tujule kas väga suure vihaga ( kui oled vihane muidugi ) või suure kurbusega. Mõlemal korral ära tehes on tunne hea.
Tunded.. Need on üldse väga diibid asjad. Neid on mul palju olnud ja palju on, paljude inimeste vastu ja palju on olnud viha, armastust, hoolivust ja üle mõtlemist? Igatahes, olen siuke juba ( jälle jauran endast aga eks blogi selleks olegi vist ) , mis teha..
Ma ei taha nimetada paljudest inimestest ma hoolin isegi kui nad seda ei tea. Ma ei taha öelda neid nimesid keda ma reaalselt armastan, tohutu armastus sõprade vastu vahel.. Purskaks lihtsalt kildudeks, nii suur. Ja on ka viha mis mulle ei meeldi. Vihkan vahel ennast, et teisi vihkan.. Võimalik, et see polegi vihkamine vaid lihtsalt kadedus ja see, et ei salli kui inimesed käituvad teise inimesega halvasti ja siis käituvad sinuga hästi. Siis tekibki siuke kahtlane tunne, et mida teha. Mida pekki küll teha.
Siis tuleb vist aega võtta enda jaoks, seda mul pole, tegelikult on aga kasutan seda kohati väga imelikult ära. Aeg, seda on alati ju puudu siin. Aeg..aeg..aeg... vahel tahaks selle aja lihtsalt piiiiiks saata. Tee mis tahad, alati kui seda vaja on, siis teda pole. Alati kui ta on kohal siis ei oska ma teda hinnata. Teema jätkub.. Hindamine.. Ma ei oska oma sõpru vahel hinnata, kes on parem, kes halvem ja miks peakski. Ma küll üritan kõigiga hea olla aga ei tule välja. Ma olen kõigest üks inimene. Mida üks inimene ikka suudab tegelikult, kui tal pole võimu. Võimu ma ei ihka. Ihkan pigem armastust ja seda tunnet, et keegi jagab minuga seda teemat. Saab sellest segadusest mu peas aru. Mõtleb kaasa, MUTUAL RESPECT peaks see siis olema.
Mitu korda on juhtunud nii, et mina üritan olla hea aga vastu tuleb suur ümmargune NULL headust. Aga mis seal ikka, jätkan samas vaimus. Igaühele ei saagi meeldida. Enamasti ma meeldin nendele keda ma näen harva ehk need kes mind igatepidi ei tea. Tegelikult on vähe inimesi kes mind igatepidi teaks. Välimine osa on 10 korda väiksem kui sisemine osa. See muutus mis sees pool pidevalt toimub on vist kasvamise ja suureks saamise osa aga vaevalt see kõigub nii palju teistel kui mul. Üks hetk ma pmst nutan ja tunnen nii kaasa, et süda valutab ja halb olla. Teine hetk ma jälle tunnen... rõõmu nii väikestest asjadest nagu "Aitähh!" lausest vms.
Sama tahaks ka teile öelda kes loete seda üldse. Aitähh. Pekki.. Ma armastan teid.
"I could die now..."
Surm. See on paljude jaoks teema mida kas vältida või suhtuda suvaga sellesse. Minu puhul oleneb see kõik mõtetest, nagu meil kõigil? Vahel on tunne, et suva mis juhtuda võib. Miks ma peaks seda üldse vältima või kartma. Isa on surnud, Ema on tuline kristlane. Mida ma kardan ja pabistan üldse.
"I pick the world up and drop it on your motherfu*king head"
Täiesti võimalik, et ma ajan väga segast juttu praegu kuna olen väge maganud ja mingi tund juba kirjutanud siin. Peaks välja magama. Võtma aega enda jaoks. Natuke lugema midagi ja midagi tegema mida armastan ( arvake ära mida )
Tahaks praegu lihtsalt rusikaga lüüa vastu maad nii, et see väriseb korraks ja siis lihtsalt kokku kukkuda. Imelikud unistused. See on jällegist üks osa veidrast Raunost. Ajee. Ime, et ma mingis X erihaiglas pole. Õnneks ma ei ürita oma mõtteid järgi teha, nii hull asi pole veel.
Hetkel mõtlen sellest, et mis saab kui seda siin loeb mõni vanem isik. Keegi kes on minust vanem kõvasti, mis tema arvab või tunneb. "Temaga tuleks rääkida" või "Pubeka iga, pubeka jutt"
"Walls are closing in, roofs are colliding in"
123.. kirjutaks veel paar lehekülge juttu? vahel mul seda ikka jagub. Veidrat, mõtetut, imeliku, head?,halba? jne. Öösel tulevad alati toredad mõtted ju!
Üleväsimus, olen sellest ise aru juba saanud aga mul töötab mõistus siis isegi paremini. Õigemini siis ma suudan oma mõtted ka sõnadesse panna.
Olete kunagi näinud ekstreemsportlast kukkumas raskelt ja siis vaadanud kuidas ta karjudes üles tõuseb ja läheb proovib uuesti kuna ta tahab ja suudab !? ja siis kas kukub uuesti ja nutab või teeb ära ja rõõmustab või ahastusest lihtsalt ohkab...
Hetkel tunnen ma, et olen kukkunud raskelt elus ja tahaks üles tõusta ja karjuda. Uuesti teha.. aga ei saa kuna liiga palju vigu ei saa ju heastada ! Siin maailmas ei saa. Vb kuskil kunagi saab.
"Leave the earth for a..."
Loodan, et maailma lõppu ei tule veel sest ma ei tunne ennast selleks valmis olevat veel. Palju mida tahan veel teha siin. Palju mida päästa. Jejee, tahan head aga välja tuleb halb.
"Im gone !"
Lähen magan ennast välja, siis olen äkki targema jutuga. Olge tublid. Armastan sind, sind ja sind ka.
Peace, Love, Respect.
PLR !
Bye..
Filmisin ja tegin pilti ka, melu mis meil grillides vahel tuleb on unbelivable. Pole vajagi mingit alkoholi ega midagi taolist, et oleks hea olla.
Lihtsalt siuke hea tunne tekib, põllu pääl saab emotsioonipomm olla ja ennast õhku lasta ja nii edasi.. tegevust seal jätkub veel pikka aega. Pildil siis põld mida rendime põllumehele, see asub otse üle kruusa tee majast. Mulle meeldib see kant.
sellest ei oskagi rääkida, kõik oli enam-vähem nii nagu peab. Michaeli ja Joosepiga oli väga fun ringi chillida ! Parim osa oli leida Joosep telgi vaheruumist magades rohu peal , kui ise hommikul ärkasin. Tekkis siuke "What the..?" teema. See aasta oli järve peal ka batuut, oli tegevust vabal ajal rohkem. Väga viis grupp oli mul ka. "145+1 käbi" <- te rokite. Laagrist tulles magasin ja puhkasin ja magasin. Palju magasin. Kui olin ennast välja maganud siis läksin loomulikult sõitma uisku.
